Orav rattas

Käisin üle pika aja lapsega päeval jalutamas, sest mul oli vaja tuua ära 3 pakki, käia toidupoes ja siis lootus oli ka üle aasta lõpuks raamatukokku jõuda. Eile õhtul tegime vankriga poetiiru – 3 km ei ole jalutamine, ja otsisime majade vahelt üles, kus see raamatukogu on. Oleks võinud pilti teha, see maja näeb pigem välja nagu narkomaanide tugikeskus, aga ei, seal on ka eralasteaed, huvikeskus jms üsna intelligentsed kohad. Logistiliselt oli mul üsna mission impossible, sest üks pakk oli ühes poes pooleteise km kaugusel kodust ja teine teises poes. Kuna mu telefoni gps ajas mul juba pool pead halliks, siis ma deinstallisin endomondo, nii et kahjuks ma ei tea, palju kokku jalutasin, higimull otsa ees, oma kraami tassides. Alustasin siis Andrese pakist, jalutasin maximasse, võtsin tema paki, siis tuli janu, käisin ikkagi poest ka läbi ja ostsin pudeli vett ja paki nätsu, edasi kiiruga sinna raamatukokku. Ukerdasin vankriga kuidagi sisse sinna ja veendusin, et järgmine kord pean nimekirja tegema, mis ma lugeda tahaks, sest niisama midagi võtta on raske. VALIK ON JU NII SUUR. Kui ma sisse läksin, siis raamatukogutädi ei olnud kohal. Kui ta tuli ja vankrit nägi, siis ma jõudsin juba enne öelda, et laps magab ja kui ta häält hakkab tegema, lähen minema. Ma ju nägin ta näost ära, mis sealt tulnud oleks. Raamatukogus peab olema vaikus! Valisin siis ruttu 4 enam-vähem huvitava tutvustusega raaatut ja uurisin siis raamatukogutädilt, mis ma tegema pean, et neid koju kaasa saada. Keskraamatukogukaart oli mul aegunud. Tahtsin id-kaardi põhist laenutust saada. Aga see tädi oli it-s sama kõva käsi kui mina, nii et selleks, et mulle kasutajat teha, pidi ta otsima kõrvalruumist kasutusjuhendi. Aega läks aga asja sai ja sain oma raamatud. Mul hakkas seal nii palav, et mõtlesin tükk aega, kas minna parem koju ja jätta teised pakid homse peale. Laps oli ka vahepeal ülesse ärganud. Aga ei. Ajasin vankrile hääled sisse ja panin prisma poole ajama. Sain mammule tellitud suveriided, avoni kasti ja toidukraami kätte ja järgmine võimatu missioon – kogu kraamiga elusalt koju jõuda. Laps oli ärkvel. Koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Söötsin lapse ära ja pidin ise hakkama süüa tegema. Panin ta siis bb tooli kõõluma ja tõin kööki enda juurde, seletades detailselt mida ja miks ma teen, nagu skiso: Lõikame kartulid viiludeks ja teeme söögi valmis, siis issi tuleb koju ja söök on soe ja tal on hea meel. Lalalala. 😀

Alustades aiast ja lõpetades aiaaugust kirjutamisega, nagu mul kombeks on, siis kirjutan õhtuse seikluse ka ära. Kuna mul on esmaspäeval arki sõidueksam nr 2, siis teen aeg ajalt opeliga õppesõitu. Läksime siis tundmatuid teid pidi Mustamäe suunas, aga ummikus hakkas laps meeletult nutma. Tee mis tahad, maha ei rahune. Lõpuks vahetasime Andresega kohad, ronisin taha, võtsin lapse turvahällist ja andsin talle süüa. Niikuinii autod kõik seisid. Esimesel võimalusel keerasime kõrvaltänavasse ja parkisime. Laps rahunes maha. Panin ta siis hälli tagasi, et sõidaks siis edasi. Nii kui tooli sai, hakkas karjuma. No ja niiviisi karjus, et ema, anna padruneid. Kesklinnas võtsin ta foori taga lihtsalt hällist välja ja sülle, sest ta tõmbas endale tatti kurku ja hing jäi kinni. Andke andeks liikluseeskirjad, aga ma ei lase teie pärast lapsel lämbuda. Lähimas parklas jäime seisma, rahustasin jälle last. Uus üritus ja missioon lõpuks koju jõuda. Õnneks seekord jäi ta rahulikuks. Appi nagu. Miks ta autosõitu ei salli. Nii jubedalt ma nüüd ka ei sõida. Kuidas me nii reedel Pärnu-Jaagupisse peaks jõudma, kui ta mul sellist trianglit teeb. 

Muidu on Mariel rõõmus ja roosa laps, keerab mul nagu kruvi ringi mööda põrandat. Paned ta selilili, siis on hopsti kõhuli. Tegin eile video ka, aga kuna ta seal palja pepsiga ja internet on haiged inimesi täis, siis ma seda siia panema ei hakka. Homme lähen käin temaga imetamisnõustamises, sest ma ei saa aru, kas on beebikaalul patareid tühjad, või ta tõesti juurde ei võta. Sööb tihti, piima mul on. Aga ta on nagu kajakas. Söömise aeg juba laseb mähku head-paremat kraami täis. Oleks mul ka nii kiire ainevahetus siis. Ma tõesti ei taha hakata talle lisa andma. Ilus plaan on ikka 6 kuud ära tissitada ja siis näputoiduga alustada. 

Enda kaalust niipalju, et raseduse 30-st lisakilost olen 16 nädalaga lahti saanud 24-st. Vaikselt läheb, vaikselt. 

 

Meie hurmur

Image

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s