Lutt – õnnistus või õnnetus?

Mariel kaotas oma lutisüütuse juba 5 päevaselt. Oleks hea meelega tahtnud selle talle juba haiglas suhu torgata, aga kui seda valveämmakale mainisin, vaatas ta mind nagu kirvemõrvarit. Noor ja loll ema nagu ma olin/olen, kuulasin hoolega, mis haiglas arstid ja ämmakad räägivad ja soovitavad. Ja no neid vahetus kolme päeva jooksul ikka hulgim kordi ja nad kõik rääkisid ju eri juttu. Kas või näiteks see kaalu teema. Üks ämmakas käskis mul käia last kaalumas enne ja pärast sööki, söögi alla ja söögi peale. Õudus. Ja see kaal valetas! Ei ole ju võimalik, et ta peale sööki kaalub vähem, kui enne. Ja siis proovisime kaaluda teda kolm korda järjest ja kaal näitas iga kord erinevaid numbreid. Väga närvesööv. Küll see ämmakas siis ähvardas, et piima pole ja peab hakkama lisa andma ja kaal ikka langeb ja et ma last tihedamini rinnale paneks. VEEL TIHEDAMINI? Kõigepealt ütles, et laps üle 45 minuti rinnal ei oleks. Ootasin siis kuni see aeg täis tiksus aga ta ju tahtis veel tissi otsas rippuda. Mida ma siis tegema oleks pidanud. Ei, ei tohi, pidi ära võtma. Ja siis mul oli jälle röökiv laps, keda kuni magamajäämiseni rahustama pidi. Aga rahunes ta ju ainult rinnal! Teine ämmakas oli selline tšill lillelaps, kes ütles, et muidugi anna lutti kui tahad, pole see varem kedagi ära tapnud ja ega nii ruttu küll rinnalt ära ei võõrandu. Lohutas ka, et tegelikult on kaalulangus lapsel täiesti normi piires ja ei pea üldse muretsema. No miks te teete seal haiglas nii? Leppige siis palun omavahel kokku, milline see õige jutt siis on!

Aga kartsin ikka seda rinnast võõrandumist ja nii see puuk istuski suurema osa päevast mul tissi otsas, mina olin elav lutt. Ja see oli kohutavalt kurnav. Öösiti olin ma magamata, sest mingil põhjusel oli piigal öö ja päev sassis. Päeval magas nagu mishka, vaat et pidi söömiseks ülessegi äratama. Nii kui pimedaks läks, hakkas trall peale. Ja ega ma siis päeval magada ei mõistnud. Ma vist olin kokku 1,5 nädalat magamata. 

Koju jõudes ma enam ei suutnud. Kui Andres oli alguses kohutaval luti ja pudelivastane, sest no targad raamatud ju räägivad, et korra annad, siis on tissitamisega kööga, siis lõpuks ta siiski halastas ja läks öösel kell pool kolm koju valmis ostetud NUK-i lutte keetma. Ma lihtsalt ei pidanud enam vastu, sest nii kui lapse rinnalt võtsin, et kas või korra köögis vett joomas käia või vetsu minna, oli kisa lahti. Ja nagu ma varem kirjutanud olen, siis hääl on sel piigal võimas!

Ja lutti võttis ta kohe, jumal tänatud! Koju jõudes laenutasime järgmine päev kohe beebikaalu ja kahe nädala vältel kaalusime teda iga hommiku tühja kõhuga ja kosus ta ilusasti. Nii et nälga ma teda luti kasutusele võtuga ei jätnud. Lutt oli ka vankris ja autos suur abimees. Ja magama jäädes. Ja lõpuks tekis tunne, et ilma lutita enam ei saagi. 

Kõige jubedam on see, et paned luti suhu, veidi aega lutsutab seda, siis sülitab välja ja siis hakkab karjuma “KUS LUTT KADUS?” – mitte küll sõna sõnalt.. Siis meie mehega käime ja jookseme üksteise võidu, paneme lutti suhu tagasi, et laps ikka rahul oleks, sest muidu on jälle kohe kisa lahti. 

Tekkis juba tunne, et ta manipuleerib ja kasutab meid ära ja ainus mõnu mis ta sellest lutist saab ongi selle välja sülitamine ja meie jooksutamine 😀

Õnneks nüüd peale 2.elukuud on see asi hakanud veidi paranema. Päeval saan teda mängumatile või lamamistooli panna ja ta uudistab ja räägib mänguasjadega juttu, ei pea teda lutiga vaigistama. Magama jääb ka enamus ajast ilma selleta. Õnneks. 

Peale esimest elukuud vahetasin NUK-id gumdrop luti vastu välja, mis siis teoorias ei tohiks ära rikkuda imemisvõtet. Pudelit saab ka laps vahepeal, kui mul endal on korraks ära käimist, siis tangin alati igaks juhuks ühe söögikorra jagu pudelisse ära. Harva, mis seda tarvis on läinud, sest ega ma üle 2-3 tunni ära ei käi. Aga vajadusel vähemalt olemas. Ja pudeli lutti kasutan siiamaani 0-1 kuu vanusele mõeldut, et tal raskem kätte oleks saada ja ära ei harjuks. 

Mammu 1.elukuu sünnal käisin temaga ka imetamisnõustaja juures. peamiselt minu mure tõttu, et ühes rinnas kõvasti rohkem piima on – mis pidi normaalne olema. Ja seal nad vaatasid, et lapsel ongi lihtsalt keskmisest suurem imemisvajadus ja kuigi nad enne 1. elukuud lutti väga ei soovita, siis mõnel lapsel on seda lihtsalt tarvis. Ja lutt on iga kell etem, kui sõrmed, varrukad või teki äär, sest neid viimaseid ei saa tema eest ju hiljem ära peita. 

Mis see lutt siis on? Õnnistus või õnnetus. Ühel hetkel üks, teisel hetkel teine. Praegu panin talle peale söömist luti korraks suhu, paar korda veel matsutas ja nüüd magab ilusasti. Nii et oleks nagu õnnistus. Aga kuna ta on juba vahepeal 3 korda kisaga ärganud, sest unesegaselt sülitas kogemata luti välja ja ma jälle jooksen magamistoa vahet, siis on ta ka siiski õnnetus 😀

Advertisements

2 thoughts on “Lutt – õnnistus või õnnetus?

  1. Meil oli täpselt sama jama, aga karjumist kannatasime natuke kauem, kuni mina (lutivastane) lõpuks paari kuu pärast ei suutnud enam. Alguses väga ei huvitunudki sellest, aga nüüdseks on täielik sõltlane valmis 😦
    Küll ta varsti õpib Sul ise seda suhu panema, siis on see küll õnnistus, sest natuke rahutumate laste puhul muu ei pruugigi aidata. Minu piiga juba 1,5a ja siiani karjub hommikust õhtuni, aga nüüdseks olen õppinud juba sellega leppima ja nii elama ja ilma lutita meie närvid vist vastu ei peaks…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s