Maal varbaga

Eile oli üsna kaootiline päev. Hommikul vara oli vaja sada asja valmis panna ja ära teha, enne kui sõit maale võis alata. Ma oma ideaalis tahtsin kohale jõuda kell 11. No ja me olime minutipealt kell 11 ukse ees autoga. Söötsin siis Marieli ära, sõime ise, saatsin lapse issiga õue jalutama ja vanaisa sõidutas mind Kiviõlli kirurgile. Ootasime tükk tükk aega ukse taga ja no lõikusele ma oma varbaga see päev ei pääsenudki. Arst  vaatas mu varba üle ja ütles, et see on vaja korralikult ära lõigata (ps, mitte terve varvas!), see aga võtab aega ning kuna tal olid patsiendid iga 10 minuti järelt, siis ta lihtsalt ei jõudnud seda teha. Panid mulle tänaseks uue aja kirja. Kirurg oli küll teine, kuid see õde (üks valge peaga tore tädi) oli sama. Lubas veel, et ta hoolega vaatab, et kõik ilusti korralikult ära tehakse. 

Mõnes mõttes on mul hea meel, et seda varvast eile ei lõigatud. Õhtul 7 aeg sõtkusin ühe tunni ajase vankritiiru külavahel veel teha ja sain ka saunas käia. 

Purtse külas 🙂

ImageImage

 

 

Kuna kirurgi aeg oli alles 12.30, siis otsustasime siin maal oma tuba veidi koristada. Terve tuba on otsast otsani mööblit täis ja igasugu muud pahna veel. Raamatute kohta ei tahaks küll sõna pahn öelda, aga no nad võtavad maailmatuma ruumi siin ja keegi neid niikuinii lugeda ei kavatse. Meie asjad pidid kõik põrandal vedelema. Tegime siis südamed kõvaks ja võtsime sahtel sahtli ja kapp kapi haaval asjad ning sorteerisime ära. Mis põles, lendas põllule lõkkehunnikusse, suure hunniku asju viisime ema-isa korteri juurde prügikonteinerisse. Saime ka mitu kotitäit korralikke riideid ja jalanõusid, mis plaanime Aserisse kohalikku kaltsukasse viia. Vaadaku seal ise mis nendega teevad. Müüvad maha või annavad ära või viskavad minema. PS: raamatud pakkisime ära, neid ei põletanud. Nii kultuuritundetud me ka ei ole. Aga see koristamine oli alles tibusamm tõeliseks koristuseks. Minus tõstis pead mu sisemine sisekujundaja ja tuba on vaja ringi tõsta, kuna siia peab nüüd kuhugi veel lapsevoodi mahtuma. 

Ei teagi, kas teeme seda täna õhtul või homme, kui isa ka platsis on. Vanaema toast viime ühe voodi saunaesikusse, meie toast viime voodi vanaema tuppa, koridorist toome diivanvoodi siia tuppa. + siis lapse pulgavoodi meie diivanvoodi kõrvale. Sektsioonkappide asetust peame muutma, neid üksteise otsa tõstma ja veidi kõrgemaks ehitama ja siis suure riidekappi teise seina nihutama, et oleks koht, kuhu diivan panna. Põhimõtteliselt on vaja terve tuba tühjaks tassida ja siis hiljem nagu pusle tagasi kokku panna. Eriti tore oleks, kui saaks veel tapeeti vahetada ja põranda ära värvida, aga see on hetkel tulevikumuusika ja vajab pikemat planeerimist. Me läheme juba pühapäeval tagasi. Alustame vaikselt. Peaks enne ja pärast pildi tegema, et näha, kumb mööbliasetus parem on. See mis praegu, või see, mis mul mõttes mõlgub. 

Aga nüüd jälle varbast. Jällegi, söötsin lapse ära ja saatsin ta Andresega jalutama ja vanaisa viis mind taas Kiviõlli. Seekord sain vähemalt löögile. See on nüüd juba kolmas lõikus sellel varbal. Kahjuks Tallinna suured ja uhked kirurgid nii pisikest lõikust ei mõista teha ja on juba kaks korda selle pekki keeranud. Seetõttu sõit siiamaile saigi üldse ette võetud. Tehti teise jala varvas 6 aastat tagasi siin korda ja mitte ühtegi häda sellega enam pole. Protseduur oli tuttav, kuigi kõik seletati uuesti lahti, mis teevad, kuidas teevad, miks teevad jne. Kõige valusam on ja oli tuimestav süst, mis tehakse otse sinna, kus põletik on. Aiiiiii kuiiiii valuuuuuus! Võiks ju olla, et peale sünnitust pole enam ükski valu mingi valu, aga no kurat, see oli valus. Pigistasin oma sokki käes ja üritasin vait olla. Süste sain kohe mitu. Lõikus ise väga kaua aega ei võtnudki. Lõigati pool küünt ja põletikuline nahk pealt ära ja õmmeldi ja seoti kinni. Tuimestus kestab nagu hambaarsti juureski vaid 2 tundi, ja nii hakkas koju sõites juba üsna valus. Tankisin end paratsetamooli täis ja nüüd kergelt suren siin kodus vaikselt. Aga tuleb ära kannatada. 

Laps kusjuures issiga jalutamas käies väga magama ei jäänudki, tukkus kergelt vaid ja ärkas iga natukese aja tagant üles. Nüüd ta sõi uuesti ja õnneks tuli mu ema, kes viis ta teisele katsele õue, et äkki tuleb nüüd uni. Kuid ega ma väga ei looda. Magamine on ju nõrkadele. 

Siin üks harukordne pilt, kus pärast pikka võimlemist Mammu siiski magama suvatses jääda. 

Image

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s