Sünnitusjärgne kontroll

Andres jõudis alles 5 läbi koju, ütles, et aega on ju, sõi veel võileiva ning alles siis võtsime suuna Pelgulinna poole. Ja kui tavaliselt jõuame igale poole liiga vara, siis nüüd jäime hiljaks! Kuramuse ummikud. Õnneks hilinesin ainult 5 minutit, arstil oli kabineti uks lahti jäetud, vabandasin seal ette ja taha ja hakkasime peale. 

Küsisin temalt kohe sünnitusloo kohta. Kuna ta seda arvutis ise nägi, siis vaatasime selle koos läbi. 

Põletikunäitajad olid olnud mul laes. Veed olid rohelised. See võis olla seoses põletikuga, või siis nende esilekutsuvate tablettide tõttu. Diagnoositud polyhydramnion ehk liiga palju lootevett. Liiiiiiiga palju. Emakakael avanes 3 cm pealt täisavatusele 12 minutiga. Ilma rebenditeta! Pääsesin ka lahklihalõikest, sain vaid paar pindmist õmblust, mida sünnitusloos isegi mainitud ei olnud. Ja nüüd mu kõige tähtsam küsimus, et miks sünnitus siiski vaakumiga lõppes?

Tuli välja, et tekkis mingi – hästi keeruline sõna – ehk lapse südamelöögid langesid pärast tuhu alla 80. See pidi olema selline seisund, et arstidel on aega täpselt 10 minutit, et laps kätte saada. Muidu tekib liiga suur hapnikupuudus, süda jääb seisma ja sada hirmsat asja veel. See seisund tekkis 19.12 , laps oli käes 19.22 . Ehk TÄPSELT 10 minutit. Arst vaatas, et kuna apgar oli hea, 7-8-9, siis laps vähemalt kosus sellest kiiresti ja kõik oli korras. Nüüd ma siis tean, miks oli äkki palat rahvast täis, kõik sagisid ja lastearst erakorraliselt kohale kutsuti. Mul polnud õrna aimugi. 

Verekaotus oli mul ka üsna suur olnud. Tavapärane pidi olema ca 300 ml, mul oli pea 700 ml. Aga õnneks mitte ka niipalju, et oleks tarvis olnud vereülekannet. Enne sünnitust oli hemoglobiini tase 119, pärast sünnitust 103. Arst veel küsis, kas mulle rauatablette ka anti. Seda ei tehtud. Õnneks ei tundnud ma ka vajadust. 

Läbivaatusest ma pääsesin. Kuna emakakael jäi terveks ja lahklihalõiget ei tehtud ja mul ka nagu kaebusi ei olnud. PAP test tehti ka alles juulis. 

Nagu näha, ma jõusaali ei jõudnud. Koju jõudsime alles 7 läbi. Siis tahtsime ise süüa. Siis tahtis laps süüa. Siis on veel nüüd sada asja vaja teha. Pesud panin juba pesema. Kohe hakkan asju pakkima. Tahaks ise ka veel pessu jõuda. 

Vähemalt kõndisin täna pea 10 kilomeetrit. Trenni eest seegi 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s