Laupäev on puhkepäev?

Pidin selle juba eile õhtul postitama, aga ma olin nii väsinud, et ei jaksanud lõpuni kirjutada.

Ehk siis (üle)Eilne trenn veel hommikul tunda ei andnud, natuke nagu oli kange olla, aga ei midagi hullu. Jõudsin juba mõelda, et ah, lahja värk see kangiga kükkide tegemine ikka. Isegi ei tunne, et oleks trenni teinud. Igav.

Hommikul siis toimetasime lapsega, ta ärkas juba millalgi 6 aeg, söötsin ta ära ja ta jäi õnneks veidikeseks magama tagasi. Veidike on umbes maksimaalselt 15 minutit meie ajaarvamise järgi. Sel ajal ma siis korjasin juba ära kuivanud pesud kokku ja käisin korra netis. Hommikuvõileibu sain süüa juba karjuv laps süles. Söömine käibki meil nüüd vahetustega. Ma kugistan ruttu midagi alla, Andres hüppab see aeg Mammuga fitnesspalli otsas, sest ta enamjaolt rahuneb ainult seal maha. Siis teeme jälle vahetust.

Täna oli plaanis palju käimist. Tipatapa poest oli vaja tuua ühekordseid aluslinasid mähkimise tarbeks ( seal on medium suuruses pakk 5 euri, mujal 7+), Selverist pidime tooma mähkmeid ja niiskeid salfakaid – need seal veel soodukaga, siis uurisin poodide pakkumisi, kas kusagil on äkki soodsalt kala ja oli! Maximas oli lõhe kilo hind ainult 6 euri kopikatega. Pole sada aastat kala teinud, sest see kuramus on lihtsalt nii kallis. Aga siis hakkas Mammu jälle jaurama ja ma jõudsin ka juba ära väsida, nii et Andres tegi need poekäigud kõik üksinda. Ma kussutasin kodus last ja õnneks jäi ta üsna pea magama. Heegeldasin siis veidi aega lapse tekki edasi ja passisin niisama. Kõht oli nii tühi, ootasin, et Andres juba koju jõuaks. Ta muidugi oli ära terve igaviku.

Õhtul oli plaanis veel teekond Kristiinesse, pidin õppesõitu tegema, aga lõuna paiku õpetaja helistas ja pakkus varasema aja, nii et pidi hakkama end kiiremini liigutama, et kohale jõuda õigeks ajaks.

Andres siis tuli oma kalaga. Suur 1.6 kg mölakas lõhekala koos saba ja sarvedega ja ma pidin seda siis kuidagi puhastama hakkama. Lõikasin siis elukal saba ja pea maha, puhastasin suure noaga soomustest puhtaks, lõikasin veel kala keskelt pooleks, et ta ahjuvormi mahuks. Kalale panime vahele mõnuga sidrunipipart, sidrunimahla ja tilli. Kõrvale tegime riisi ja Andres leiutas mingi kastme ka. Päris hea tuli kokkuvõttes välja.

Sõimegi siis ära, pakkisime lapse kokku ja hakkasime Kristiine poole sõitma. Ma lasin Andresel sõita, mõtlesin, et mul siis kergem kohe teise autoga ümber harjuda. Andres võttis vankri kaasa – seeaeg kui mina ringi sõitsin, läks tema lapsega Stroomile jalutama.

Ja see sõit läks mul nii pekki! Mis kuradi koht see Õismäe on? Nagu põllu peal sõidaks. Tee on auke täis nagu kuu pind. Ühtegi joont maas ei ole. Sõitsin siis vasakus rajas, lõpetasin paremal. Õpetaja küsis, et mida sa teed, märki ei näinud või. EI NÄINUD. Kuidas ei näinud, see on ju seal puu taga. No halleluuja. Jõudsin juba mõelda, et toimunud on tagurpidi progress ja ma ei oskagi enam üldse sõita. Õpetaja lõpuks halastas, tegime väiksed tänavad läbi ja parkimist ja need läksid libedalt. Jäi siis selline kokkulepe, et saan esmaspäeval autokooli tunnistuse kätte, käin teen ARK-is teooria ära ja siis sõidan paar korda veel, enne kui sõidueksamile lähen. No ilmselgelt. Ma tahan enne selgeks saada need kohad, kus nad läbi kukutada üritavad.

Peale sõitu sain nautida troll nr 9 odoori ja Kopli hõngu. Sõitsin ka Stroomile ja jalutasime veel paarsada meetrit. Mul oli jube külm. Aga muidu on seal ilus. Kahju, et sealt ära kolisime. Nii tore oleks seal lapsega jalutada. Aga 34 ruutmeetrisesse korterisse me kolmekesi küll ei oleks kuidagi mahtunud.

Paar pilti ka 🙂

DSC_0130

 

DSC_0131

DSC_0138

Koju sõites käisin ruttu Smuuli Maximast läbi, seal olid jalanõud kõik -40%. Skoorisin kiftid lõheroosad vabaaja jalatsid endale mingi kümpsiga. Wuhuu. Raudselt paariks korraks, aga jalas olid nii pehmed ja mugavad, saab siis kas või paar korda pilve peal kõndimise tunnet nautida. Mul kunagi olid ühed toasussid mis olid nii pehmed, et mul oli tunne, nagu hüppaks kõndides batuudil. No nii vetruvad. Pole selliseid enam kusagilt leidnud 😦

Kuna ma sõin enne õppesõitu ühe snicersi, siis süümekate tõttu tegime õhtul veel ühe 6+ km kärutiiru. Ja no võin etteruttavalt siis öelda, et täna, Pühapäeval, on mul kõik kohad valusad! Sain lõpuks, mis tahtsin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s