Rasedus

Last olime soovinud juba ammu. Üritasime täpselt aasta. Nüüd tagant järgi ei tundu see sugugi pikk aeg, kuid tol ajal, me lõpuks juba loobusime. Kusjuures, ma olin endale juuli kuus juba kirja pannud aja naistearstile, et kontrollima minna, mis mul siis viga on, miks ma ometi rasedaks ei jää. Ja no nagu Murphy ikka tegutseb, siis täpselt enne arstile minekut sain testile oma kauaoodatud triibud. Rasedaks jäin millalgi mai lõpus-juuni alguses. Kuna mu tsükkel oli segamini nagu ruubiku kuubik, siis selle järgi ei saa midagi tagantjärgi arvutada. Üldse oma tsükli järgi arvestades, ütles ämmaemand, et see on üsna üks-miljonile võimalus, et ma rasedaks sain jääda. Triibud sain kätte 28. juuni hilisõhtul. Olin samal päeval käinud just töövestlusel, kus pereisa minu käest siis uuris, et kas ma ka lapsi juba tahaksin saada. No muidugi ütlesin, et tahan. Oleks ma siis teadnud, et ma juba ühte ootan samal ajal. Õhtul hilja, kui Andres juba magas, otsustasin nii “nalja” pärast ühe testi teha. Olin neid netist sinule.net leheküljelt hulgi tellinud, vist isegi 20 tükki ja pidevalt pettuma pidanud. Ma kusjuures arvasin, et sinna ei saagi üldse kunagi kahte triipu tulla. Tegin siis selle ära ja jätsin vannituppa, läksin ise tagasi arvuti taha, jõudsin selle juba ära unustada. Hiljem vetsu minnes avastasin, ahjaa, see ka seal. Ja mida asja. Siin on rohkem kui üks triip?! Kus võttis sees keerama ja jalad värisema. Läksin ütlesin mehele ka, et ma VIST olen rase, ta ainult mõmises teki alt, et no väga tore ja magas edasi. Unesegasena ei saanud ta vist arugi, mis ma talle just ütlesin. Raputasin ta siis ärkvele ja ütlesin uuesti, et me VIST saame lapse! Ja siis tammusin täpselt terve öö edasi-tagasi mööda tube nagu segane, ja mõtlesin, et see ei saa ju olla, see pole võimalik, mida me nüüd teeme. Andres oli muidugi vana rahu ise, nagu ta oleks seda juba enne mind teadnud ja selle mõttega sada aastat harjunud. Aga ma olin šokis.

Järgmine päev helistasin siis Pelgulinna ja panin endale arsti aja kirja. Ma oleks tahtnud muidugi KOHE minna, et teada saada, kas see ikka on päriselt, kuid muidugi pidi enne 2 nädalat ootama. Masendav, nii kaua kannatada, et saada kinnitust oma kõige suuremale unistusele.

Muide, töö ma sain. Ma olin too suvi eralapsehoidja ühe rikka pere puudega pojale. Hästi tore pere ja poiss olid, kuid ma alguses kartsin väga, et mis nüüd saab, sest ma pidin seda poissi tõstma ja ta kaalus üle 20 kilo. Ja no alguses ei soovitata väga raskeid asju tõsta.

Esimesena rääkisin ma vanaemale. Siis vennale, siis emale, vanaisale ja lõpuks isale. Me ei teinud mingisugust grandiooset koosistumist, et kõigile koos teatada oma uudist, sest me kartsime. Või no mina kartsin, sest mulle on kogu aeg räägitud, ära jumala eest saa noorelt lapsi. No pluss see ka veel, et nüüd jäi mul üks semester oma ülikooli lõpetamisest puudu ja pean selle järgmine aasta järgi tegema.

Andres oma perele teatas üldse ilma minuta, sest noh, meil pole ämmaga just kõige soojemad suhted ja ma väga ei kipu sinna vabatahtlikult.

Südant sain ma valutada juba raseduse varases alguses, kui me maalt Tallinna tagasi sõitsime ja ma tundsin, et midagi on valesti. Tegime teeääres metsapeatuse ja ma avastasin, et mul on verejooks. Juhuu, seda veel tarvis. Helistasin siis autost ITK naistenõuandlasse ja rääkisin ära oma mure ja läksime sinna erakorralisse. ITK-s on kõik hooned nii pillapalla ja me otsisime seda naistenõuandalt sada aastat taga, kord saadeti meid ühte majja, siis teise. Just seetõttu võtsingi end Pelgulinna arvele. Kõik ühes kohas – lihtne. ITK-s pidin sada aastat ootama. Said oma 5 euri visiiditasu kätte, siis unustati mind ära. Lõpuks tuli võttis keegi vereproove ja kraadis mind, öeldi, et proovidega läheb 45 minutit. Ma ootasin vastuseid üle kahe tunni. Siis sain ka arsti jutule, kes tegi mulle ultraheli. Ütles, et tema ei näe seal midagi. Või noh, mingi täpp nagu oleks, aga mine tea, see võib ka kasvaja olla.
MIDA KURADIT!? Väga proffessionaalsed tegelased on meil Eestis ikka haiglates tööl :):):). Sain sellest “kasvajast” pisikese pildi ka, mille ma hiljem ära viskasin, sest verejooks läks iga päevaga hullemaks ja ma olin juba leppinud mõttega, et kõik. See ongi kõik. Masendav

Lõpuks jõudis kätte ka mu Pelgulinna kirja pandud arstivisiidi aeg. Saadeti mind kohe ämmaemanda juurde, sain oma sada paberit ja analüüside saatekirja kätte ja jäin ootama ultraheli aega. Jälle, ootamine.
Kui see päev lõpuks kätte jõudis, olin juba täiesti maha matnud võimaluse, et see laps seal alles on. Kuid siis. SÜDAMELÖÖGID. Ta oli alles!  ( ja lehvitab mulle praegu läbi une oma vankrikorvist 🙂 ). Halleluuja ja oo häppi day.

Kuid, ega see mind maha ei rahustanud. Siis mõõdeti raseduse kestvuseks alles 6.nädalat. KUUS. Rasedus kestab ju 40. See tähendas veel 34. nädalat ootamist ja muretsemist, mis ma eeskujulikult kõik läbi tegin. Oodates ja pidevalt muretsedes. Ema süda on üks kohutav asi. Enam kunagi ei saa rahu. Jäi üle oodata veel 6. nädalat 12.nädala  ultraheli ja kuklavoldi mõõtmist, mis peaks siis tuvastama võimalikud väärarengud. Juhuu, ootamine, et kas su laps on väärarenguga või mitte. See tähendas jälle muretsemist! Nägin ma seda tegelast siiski veidi varem, sest umbes 9. nädala paiku lõi mul kõhtu meeletult terav valu, mis sealt kuidagi kaduda ei tahtnud. Läksin siis seekord Pelgulinna kontrolli. Seal oli kõik supertore. Ukse taga sain oodata ainult 5 minutit. Kohe sain arsti vastuvõtule, kes kuulas mu mure ära ja tegi kontrolli mõttes ka ultraheli. Ja seal ta oli! Juba nagu väike inimene, siputas oma käte ja jalgadega. Ma siiamaani kahetsen, et Andres kaasa ei tulnud ja seda ei näinud. Lapsega oli kõik õnneks korras, pandi diagnoosiks emaka venimise valud. Järgnes siis 12. nädala ultraheli. Muide, ultrahelisid sain ma raseduse aeg kokku ikka väga palju, kõvasti üle kümne. Igatahes see ultraheli oli pandud õhtusele ajale, mis tähendas jälle terve päeva paanitsemist, kas kõik ikka on korras. Muidugi oli. See oli siis esimene kord, kus tulevane issi oma last seal hämaras ultraheli kabinetis ekraanilt nägi.

See on siis tehtud 21.08.2013

Siin on Mariel 12+5 nädalat vana ja 6.28 cm pikk. Nina uhkelt püsti, pikutab mu kõhus mõnuga.

pilt beebist1

Ultraheli aeg tegi ta igasuguseid trikke. Lehvitas meile, keeras ühelt küljelt teisele ja tegi isegi kukerpalli. Kuklavoldiks mõõdeti 1.34 mis on ideaalne ja tähendas, et kõik on korras.
Sai jälle natuke aega kergemalt hingata.
Siin me veel ei teadnud, kas meile sünnib väike tüdruk või poiss. Mina muidugi teadsin ammu, et tüdruk tuleb, kuid absoluutselt kõik teised väitsid, et tuleb poiss.

Niisiis järgmine ultraheli. Selle tegime endale meelelahutuslikul eesmärgil dr. Marek Šoisi juures. Tahtsime juba väga lapse sugu teada, ja et kõik ikka korras oleks. See ultraheli toimus 13 ja reede, ma kuud enam ei mäleta. September? Või oli see oktoober…
Igatahes, see kogemus on igati oma raha väärt. Šois rääkis nii toredasti ja näitas kõik ära, et näed, see siis on see ja see on see. Ma täpselt küll ei mäleta, mis ta rääkis, kuni ta küsis, et kas te sugu soovite teada. No muidugi. Ja siis soovis meile õnne, et sünnib tütar! Andres just enne eesruumis sirvis nimede raamatust poisi nimesid. Säh talle! Hiljem Šois veel soovis mehele õnne veelkord ja ütles, et ta oma naisi ikka hoiaks. Pilti kahjuks ei saanudki, läks isegi meelest küsida.

Nii, sellest järgmine ultraheli oli 20. nädala kanti, jälle erakorralises, kuhu ma oma teravate kõhuvaludega suundusin. Seal ei näinud kül väga midagi, laps oli see aeg juba nii suur, et ei mahtunud täispikkuses ekraanile ja juppide kaupa mul küll silm ei seletanud, mida see arst seal vaatas. No see ultraheli kestis umbes kolm sekundit. Ahah, süda lööb. Korras. Võid minna. Ja kõik. Õnneks oli 20.da nädala põhjalikum looteanatoomia ultraheli juba nelja päeva pärast. Kannatasin siis jälle oodata.

Mitmes see nüüd siis on juba. Emo, tuvastamine, emo, kv, emo . Kuues ultraheli siis oli LA. Arst oli esimesed 15 minutit vait, hüüdis ainult mingisuguseid numbreid laua taga istuvale õele, kes need siis arvutisse toksis. Me ei saanud midagi aru. Lõpuks tegi suu lahti ja hakkas meile ka näitama ja seletama, vaatasime koos üle siis südame, aju, organid, selgroo, silmad, sõrmed, varbad jne. Kui küsisime, et kas siis on ikka tüdruk, ütles ta, et VIST on jah. No jah. Looteanatoomia peaks hõlmama loote kõikide organite ülevaatust, sealhulgas suguorganite. Aga ju ta siis ei osanud. Mis teha. Kahjuks 3D pilti me piigast ei saanud, aga lohutuseks andis ta siis mustvalge pildi mälestuseks.

20+6 uh

Siin pildil on Mammu 20+6 nädalat vana, kaalus siis juba 378 grammi. Pikkust kahjuks ei tea, öeldi, et seda mõõdetakse  nädalate järgi. Ehk siis mingi 21 cm pikk?

Naljakas on see, et ma alguse asju mäletan palju paremini, kui nüüd lõpu asju.
Igatahes, kui ma esimesed 16 nädalat pääsesin kaalutõusust, siis hiljem tabas see mind nagu orkaan. Kõik kilod mulle, jee. Kokku sain neid muidu KOLMKÜMMEND! 30!
Mu vene prouast ämmaemand, kes ei saanud mu pooltest küsimustest aru, sõimas mind lihtsalt paksuks, et söön lapse paksuks, et kõik mu peres on ka raudselt paksud ja me sureme kõik diabeeti ja shalalaa. Saatis mind glükoositaluvuse testi tegema. See oli siis millalgi 26.dal nädala. See oli muidugi super korras. Siis peale seda ei osanud ta enam midagi öelda. Kökmök. Läksin vabatahtlikult ise ka toitumisnõustaja juurde, kes ei osanud muud öelda, et noh, mõned võtavadki palju juurde, keegi ei tea miks see nii on.

Lõpuks, peale hunniku soovituste ämmaemand ära vahetada ma seda ka tegin. Jumal tänatud et tegin. Uue ämmaka juurde jõudsin millagi 30.dal rasedusnädalal ja ta ütles kohe lihtsalt mu kõhtu vaadates, et noo, siis on kas väga suur laps, või on lootevett normist rohkem. Järgmine ultraheli. Kuna olin enne seda uudist uuesti Marek Šoisi juurde aja kirja pannud, sest god deam it, ma tahtsin ka 3D PILTI! – mida ma ei saanud…Ei hakanud siis topelt aegu panema ja ootasin oma kallist videoülekannet edasi.

Sinna läksin südame värisedes. See oli siis nüüd juba seitsmes ultraheli. Ja seal siis avastatigi, et lootevett on normist ÜLE KAHE KORRA ROHKEM. Ma olin konkreetselt selle väikse piiga isiklik bassein. Kui 32. rasedusnädalal oleks norm lootevee indeks olnud midagi 13-14, siis mul oli see 29! Ja siis kui küsisin, et miks see nii on, loetles ta mulle ette sada surmahaigust, miks on vett rohkem, või miks selle vee rohkuse tõttu lapsel võivad küljes olla. Pakkus ka kohe, et võib seal analüüsid võtta, et saaks need välistada, aga teades nende kallist hinnakirja, ma siiski loobusin. Hea oli, see oleks mulle maksma läinud 135 eurot. Haigekassa kaudu sain samad analüüsid Pelgulinnas tasuta.

Tegelikult ootasin ma järgmist ämmaemanda visiiti, et nende analüüside tarbeks saatekirja saada, kuid noh, süda valutas ju. Ja ühel päeval Kristiines jalutades, tundsin, kuidas mul saapad pigistavad jalas. Ja kohale jõudsid kurikuulsad tursed. Jess. Ostsin ruttu newyorkerist omale 10 eurised number suuremad madalad saapad, helistasin Pelgusse, rääkisin oma mure ära ja seadsin sammud sinnapoole. Mingi teine arst väljastas mulle saatekirjad, käisin nõuandlas andsin proovid ära, siis uuesti raseduskeskusesse, vaadati mu tursed üle ja tehti veel analüüse ja sain ka oma esimese ktg uuringu. Laps tundis end õnneks hästi.

Ja sealt edasi läksid mu hädad iga päevaga ainult hullemaks. Võin etteruttavalt öelda, et ma olin lõpuks nii turses ja paistes ja vett täis, et ainuüksi vee arvelt kadus mul vähem kui nädalaga kaalult üle 10 kilo. Kujutage nüüd ette. 10 liitrit vett. Ajuvabadus. Peale sünnitust jätsin haiglasse vaid 6 kilo. 3 siis lapse arvelt, 550 grammi platsenta ja ülejäänud lootevesi. Kahe nädalaga kadus siis juba 16 kilo, nüüd oma jõududega sain 4-st veel lahti. Kümps veel ja ongi jälle toredam olla. Aga sinna kaaluteema juurde jõuan teise postitusega.

Analüüsid olid kõik õnneks negatiivsed, ehk mingisuguseid surmahaiguseid mul küljes ei olnud ja lapsel ka mitte. Siiski, keegi ei osanud öelda, miks seda vett siis rohkem tekkis.

Nüüd läheb mul ultrahelide lugemine sassi, sest peale liigveelisuse avastamist, tehti mulle iga nädal kontrollultraheli, et jälgida vee taset. Kusjuures Šois ütles, et peaksin asjad kokku pakkima ja arvestama enneaegse sünnitusega ja ämmaemand jällegi vastupidi, et seetõttu ei saa sünnitus ise peale hakata ja vajalik on esilekutsumine.

Õige asi hakkas siis peale Vabariigi aastapäeval, nagu õigel eestlasel ikka kohane. See oli esmaspäevane päev ja mul oli terve päev niiiiiiiiiii s*tt olla, et sure maha. Lihtsalt koguaeg iiveldas ja lõi kõhu toonusesse. Pidin teisipäeva hommikul niikuinii haiglasse järjekordsesse kontrolli minema, mõtlesin, et kannatan siis ära. Lähen varem magama ja siis ongi hommik käes, lihtne. Kuid ei läinud nii. Nii kui voodisse pikali heitsin, tundsin, et hakkan oksele. See oli esimene kord terve raseduse aeg, kus ma oksendasin. Öäkk. Peale seda hakkas veidi parem. Üritasin edasi magada. Kuid see halb olla äratas mind uuesti. Lootsin, et aeg on edasi liikunud, aga ei, möödas oli ainult tunnike. Panin siis mingid asjad valmis ja lasin keset ööd Andresel end Pelgulinna sõidutada. Seal ei saanud unine valveämmaemand algul aru, mis ma sealt otsin. Paha olla, no ja siis? Lõpuks halastas ja kutsus arsti. Tehti ktg, kraaditi – jess, mul oli ju ka palavik. Ja siis arst vaatas mu läbi. Teatas veel rõõmsalt, noh, siin on juba väike avatus, sa hakkad varsti sünnitama. Andresel võttis kepsu värisema, mul oli nii halb olla, et mind see teade niiväga ei mõjutanudki. Mees saadeti koju, mind saadeti üles sünnituseelsesse osakonda. Peale läbivaatust saabusid ka väiksed valud. Hommikul kell 6 tehti ktg, kuid siis olid valud veel väiksed. Oi kui väiksed, polnud veel mingid valudki, kui ma meenutan neid õigeid valusid. Siis pidin jälle ootama, 2 tunni pärast uus ktg. Vahepeal nagu oli valus, siis jälle polnud. Ehk siis sünnitegevus vaibus. Hommikul vaatas mind siis järgmine arst üle. Jällegi, avatus juba oli, emakakael pehme, küsis mis ma teha tahan, kas hakkame esile kutsuma tabletiga, või lähen koju tagasi. No muidugi. Mul oli juba kopp nii ees, allkirjastasin mingi paberi, sain esimese tableti ja läksin edasi palatisse valusid ootama. Siis nad nagu tulid ja kadusid jälle ära. Siis pidin uuesti kraadima, palavik oli tõusnud. Võeti vereproove ja avastati, et veres põletik. Sain antibiootikume ja palaviku vastu rohtu. Siis pealelõunat vaatas mind järgmine arst üle, kes oli mures, et palavik muudkui tõuseb. Tegi uue läbivaatuse, ütles ka, et jaa, siin on vett ikka VÄGA PALJU. Mis seal ikka. Ütles, et pane asjad kokku, saadan sind sünnitustuppa. Aa, Andres käis mul vahepeal külas ka päeval, aga läks ruttu koju, sest ka tema oli haigeks jäänud, iiveldas ja oksendas nagu oleks ise rase. Kartsin, et ta ei saagi sünnituse juures kohal olla. Põhimõtteliselt see hetk kui ta koju tagasi jõudis ja pikali jõudis visata, helistasin juba mina, et ma nüüd sünnitustoas ja hakkab pihta, tule tagasi, kui mees oled.

Advertisements

3 thoughts on “Rasedus

  1. Lihtsalt nii muuseas.. LA ei hõlma suguorganeid kindlasti. See ongi võimaluse korral kui laps näitab. Muud organid ikka on vähe tähtsamad 🙂 UH-de eesmärk pole pakkuda meelelahutust ja võimalikult varajast infot soo kohta 🙂

    • Lihtsalt nii muuseas, huvitav, et tunnustatud arstid näevad lapse sugu juba siis, kui suguorganid on hakkanud kujunema, ning mõni teine ei näe ka 37+ nädala ultrahelis, mis soost laps on 🙂 15 + nädalal öeldi meile 100% kindlusega, et tulemas on tüdruk, ning Šois ei eksinud.

  2. Noh, siinkohal on tegemist asjaoluga, et masinad on erinevad. Kahjuks ei suuda meie haiglad end tänasel päeval isegi mitte hädavajalike moodsate masinatega varustada, eks sellepärast on UH aparaadid tagaplaanil. Tähtis on ju tuvastada terve loode. Ajanappuse tõttu ei hakka keegi sind loksutama ega väga spetsiaalselt uurima kes või mis on. Samas mul on kogemusi kus emo arst teeb nii põhjalikult, et paneks lausa Šoisiga samasse kategooriasse ja pärast jookseb mulle veel järgi, et küsida kas ikka tean kes on 🙂 makstes muidugi.. saad meelelahutust ja emotsiooni. Ma mõistan su juttu, ma lihtsalt tõin ka veidi teise nurga välja. Haiglate asi polegi rasedaid lõbustada 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s