Meenutusi haiglas veedetud päevadest

Need möödusid kui linnulennul. Kokku olime seal 3 ööd. Teisipäeva õhtul peale sünnitust jäeti meid paariks tunniks veel sünnitustuppa, mind taastuma ja last esimest korda söötma, Andrest niisama heldinud pilguga meid vaatama. Küsisime kohe perepalatit, võtsime selle veidi odavama (20 eurot ööpäev, ainus vahe kallimaga oli see, et seal polnud tikutopsi suurust telekat, ei tundnud väga puudust ka, mul oli mu undav robustne sülearvuti kaasas, see ajas ka asja ära.

Perepalatisse viis meid keegi sajakümnes inimene, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Mind aeti voodist püsti, pidin voodi vastu toetudes 5 minutit lihtsalt seisma, kuigi ma tahtsin paremameelega oma last seal plastikastis vaadata, kuhu ta pandud oli. Aga nõrk oli olla küll, jalad kergelt tudisesid all. Ei midagi hullu.

Kusjuures, kohe peale lapse sündi tehti ta rätikuga puhtaks, pandi mähe jalga ja mulle kõhule ning keegi ei tulnud selle peale, et vaadata, mis soost laps siis oli. Lapse voodi küljes ilutses sinine silt: “Palju õnne poja sünni puhul”. Ahahh. See ämmaemand, kes meid siis palatisse tuli viima, kontrollis meie palvel ikka üle soo, pidi ju nagu tüdruk tulema. Oligi tüdruk. Ups. Jooksis ruttu uut, seekord siis roosat sildikest meile meisterdama. No on apsud ikka. Veel mis meenub on see, kuidas mu platsenta unustati palati kraanikausi äärele papist neerukaussi. Andres läks käsi pesema ja pidi südari saama. Ma ise vist käisin ka vaatamas, aga täpselt ei mäleta.

Kui uus sildike valmis, tuli see tore tädi tagasi, seekord siis mingi uhke ratastooliga, kuhu ma pidin istuma, aga istuda ma ei tohtinud, sest ma sain õmblusi, ehk siis ma kuidagi poole külje ja kanniga toetusin sinna peale. Keegi veel tõi selle wendre paki kohe meile, see anti mulle siis sülle. Andres sõidutas lapse koos voodiga meile järgi. Ja siis tassis kõik meie kümme kotti ka üles.

Palat meenutas veidi TTÜ ühikatuba. Seal oli vannituba ( wc pott ja duššinurk, kust ei tulnud sooja vett, mis polnud just hea uudis mulle, kes ma end iga kord peale vetsus käiku pesema pidin. Ehk siis sain iga kord üle 5 minuti oodata, et vesi leigeks läheks). Siis oli seal suur voodi, kaks väikest öökappi, laud ja kaks tooli ja siis suur laud, kus oli kraanikauss ja mähkimisalus ja siis lihtsalt vaba pinda, kuhu oli pandud mähkmed jms kraam. Palatis olid olemas ka rätikud ja hommikumantlid, aga kuna neid tõenäoliselt läbi keedetakse, olid need karedad nagu liivapaber ja ennast kuivatada nendega oli minu jaoks suhteliselt võimatu. Hea, et mul oli oma rätik kaasa. Mmm, pehme rätik. Ahaa, väike külmkapp oli ka olemas, ja seal sees oli kaks väikest jogurtit 🙂

Panime siis oma asjad enam-vähem kuhugi ära, Andres veel läks korraks Sõle Selverisse meile süüa ja juua tooma. Ma jäin puhkama, laps see aeg veel magas. Kui ta tagasi jõudis, tuli korruse valveämmaemand, tegi mulle veel antibiootikumi süstid, rääkis veel midagi, mida ma täpselt enam ei mäleta, ütles, et ärge last väga näppige, et ta tõenäoliselt magab teil terve öö.

Ja magas ta jee…

Me polnud Andresega kumbi varem vastsündinut käes hoidnud, ei teadnud kuidas teda sülle võtta, mis üldse teha temaga. Jõudsime siis ise lõpuks surmväsinuna voodisse, saime silmad juba kinni ja siis kuulsime kisa. Mis me teeme? Kes ta võtab? Miks ta nutab? Appi. Ronisin siis kuidagi viltuselt voodist välja lapse voodi juurde. Ta ei olnud riidesse pandud. Oli ikka lootevõidega koos ja lihtsalt teki sisse mässitud. Üritasin siis selle imepisikese pambu kuidagi tekiga koos endale voodisse vedada, et talle süüa anda. Sõi natuke, siis nuttis edasi. Miks ta nutab? Kussutasime natuke, ikka nutab. Andres läks juba küsima valveämmaemandalt, et mida me teeme? Miks ta nutab?

Kusjuures see küsimus, et Miks ta nutab, vaevab meid siiani, olgugi, et ta on juba üle 6 nädala vana. Mul on tunne, et ta vahepeal jaurab niisama, et me jookseks ja luti tagasi suhu paneks või midagi, sest see pole ju mingi tõsine häda, et kohe nutma peaks.

Ämmakas siis lohutas, et jaja, peabki nutma, lapsed nutavadki, kannatage ära. Lõpuks ta jäi ikkagi magama, õnneks.

Nii raske on ikka meenutada, mis seal toimus. Kui ma praegu Andreselt küsisin, mis me need kolm päeva tegime, siis ta ütles, et sõime ja magasime. Aga rohkem ei mäleta. Tegelikult ikka toimus koguaeg midagi. Palatisse vooris pidevalt inimesi. Aga ega keegi siis koputada ei suvatsenud. Venelastest söögi ja koristajatädid sammusid sisse nagu nii muuseas, mis sest, et ma näiteks samal ajal alasti olin ja just dušši alt tulnud olin ja palati uks pärani valla jäi. PS: söök ei olnud söödav. Vähemalt minujaoks mitte. Üldse, sünnitusega kadus isu ära ja see on ÕNNEKS siiamaani nii. Ma sõin rasedana end 10 aastaks ette ära vist.

Iga hommiku tuli meid järgmine valveämmaemand üle vaatama. Esimene hommik õpetati siis lõpuks meile, kuidas last kraani all pesta, kuidas mähet vahetada – seda ma õnneks oma suvise tööotsa tõttu juba oskasin, siis kuidas naba puhastada, silmi puhastada, voldivahesid jne jne. Laps muidugi röökis kõik see aeg nagu ratta peal, sest ega keegi ei suvatsenud oodata, kuni ta üles ärkab. Võeti voodist une pealt, raps raps riidest lahti, kohe kraani alla, siuhsäuh. Ta ei saanud arugi, mis toimus. Ja ega meie ka mitte.
Ämmakas vaatas ka minu üle, vajutas kõhule, katsus, kas emakas vajub juba allapoole tagasi, vaatas õmblused üle. Ma sain veel antibiootikume ja palaviku vastu rohtu. Kuna mind kimbutasid ka mõnusalt tugevad emakakokkutõmbe valud, võtsin seda paratsetamooli suht peoga sisse endale mitu nädalat veel.

Siis käisime lastearsti juures kontrollis, ma isegi ei mäleta, mis seal esimene kord vaadati, igatahes, pidime hakkama last kaaluma. Enne sööki, peale sööki, söögi alla ja söögi peale. Alasti ja riietega ja ainult mähkmega ja sada erinevat moodi. Pidin ta söömise ajaks pidevalt üles ajama ja kõik piinliku täpsusega kirja panema, mis hiljem selgus, oli täiesti mittevajalik tegevus, sest kaalulangus jäi siiski alla 10% ja oli normi piires. Kuid, kuna iga päev oli tööl eri inimene oma eri arvamusega, siis oli tore ju noori vanemaid paanikasse ajada.

Mingi tädike käis kontrollimas lapse kuulmist, ühest kõrvast sai kohe kätte, mis tarvis, teisest mitte, tuli järgmine päev uuesti – jälle jama. Lõpuks avastas, et ta aparaadil oli vale otsik küljes. Jälle, me jõudsime juba paanitseda. Kas ta on kurt? Miks see masin ei tööta?

Lasime lapse ka vaktsineerida ja nende igasugu uuringute jaoks proove võtta.

Siis meenub, et Mariel ei tahtnud üldse selles plastikvoodis magada. Päeval võis ta oma uned seal teha, polnud häda midagi, aga öösel seal ei olnud nõus olema. Oli meie voodis meie vahel, mis tähendas seda, et meie olime magamata. Öösel ma tundsin end nagu zombi, Andres sai magada küll ja siis imekombel päeval ma seda väsimust ei tundnud. Eks adrenaliin möllas veel edasi mitu päeva. Nii ma passisin umbes nädal aega üleval, vahepeal korraks tukastades.

Nime saime lapsele alles peale koju jõudmist. Valikus oli Jete või Mariel, aga ta oli rohkem Mammu nägu ja siis veel need väiksed varbakesed, mis näevad välja nagu väiksed mammud. Oioioi kui armas.

Koju jõudes kaalus mu päkapikk vaid 2.74 kilo. Laenutasime tipatapa poest beebikaalu, et jälgida, kas ta ikka kosub ilusti. Kosus. Kaal oli meie käes 2 nädalat ja selle ajaga tõusis kaal juba 3.3 kiloni.

Tekst on kahjuks küll segamini kõik, aga mõned asjad meenuvadki hiljem. Näiteks see päev, kui me koju tulime. Pidime juba neljapäeval koju saama, aga minu põletiku ja vaakumsünnituse tõttu hoiti meid päev kauem haiglas. Reedel siis vaatas lastearst lapse veelkord üle, kontrollis puusi ja soovitas ortopeedile minna. Aga ei öelnud miks (käisime juba ära ka ja nagu selgus, polnudki vist üldse vaja…, aga sellest hiljem). Oma esimese kakamise tegi mammu tublisti esimese 24h jooksul ära, aga peale seda enam ei teinud. Siis arst torkas talle mingi toru pepsi ja oi kus peale seda sealt purinal tulema hakkas. Korras. Seedimine korras. Saime koju. Hakkasin siis asju kokku sättima, kui juba valmis olime ja lapski riides, jooksis mingi tädike sisse, et oi, pidime ju varbast veel vereproovid võtma. Oeh. Jälle aeti laps unepealt üles ja hakati teda surkima :(. Peale seda olime mõlemad lapsega endast väljas. Mul oli veel meeletult palav, tahtsin ruttu koju saada. Lõpuks peaaegu nagu põgenesime haiglast. Lift oli imepisike, mina, Andres, meie sada asja ja siis turvahäll lapsega võtsid kogu ruumi ja korrus allpool pidi ikka üks naine end sinna peale pressima. Cammoon, uksed ei läinud kinni ja liftil hakkas tuli põlema, et max kaal on ületatud. Ta ainult itsitas ja pressis end meile veel lähemale. Appi, mis inimesi ikka leidub. Viskasime asjad siis autosse, panime turvahälli ilusti paika ja ma siis kuidagi poole kanniga üritasin ka autosse kobida. Oi mis piin see sõit oli. Istuda ju ei saanud ja kõik kohad olid juba sellest lamamisest ja liikumatusest jube valusad. Tahtsin ruttu ruttu koju. Õnneks laps magas autos ilusasti.

Mõni pilt ka, mis haiglas tehtud:

Kõige esimene pilt!

DSC_0043

Siin Mariel tšillib mu hiigelkõhu otsas, mis oli veel nädal aega nagu vesivoodi – lainetas!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Siin tšillib kommike issi süles.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Advertisements

3 thoughts on “Meenutusi haiglas veedetud päevadest

  1. Ämmakatel on vist ülikoolis eraldi loeng kuidas värskeid vanemaid paanikasse ajada ja vastsündinuga võimalikult liinitöölise moodi käituda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s