Kaua tehtud kaunikene

Siin ta nüüd ongi. MINU LAPS! Uskumatu. Sündis ta siia ilma meie juurde 25. veebruaril õhtul kell 19.22 aastal 2014. Tähtajaks oli pandud 1. märts, aga mulle meeldis mõte veebruarist juba alguses rohkem ja teadsin, et küll ta siis tuleb ka. Tähtkujult on ta kalad ja sündinud hobuse aastal, täpselt nagu issi! 🙂

Pildil on Mariel täpselt 24 tundi vana. Ja juba nagu naerataks, tegelikult vist haigutas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Küll ta oli siis ikka ilus, mitte kortsus ja paistes, nagu paljud teised beebid. Kaalus see piiga grammipealt 3 kilo ja oli arsti sõnul 49 cm pikk, kuid nüüd peale 1.elukuu visiiti perearsti juures, arvasti, et haiglas hinnati ta veidi pikemaks, kui tegelikult oli. Arvatavasti oli ta sündides hoopis 46-47 cm pikk, sest 1. elukuul oli ta 50.5 cm pikk ja selle ühe kuuga oli ta ilmselgelt ja silmnähtavalt pikemaks kasvanud.

Rasedusest ja sünnitusest kirjutan veidi hiljem. Tahan oma sünnitusjärgses kontrollis ämmaemandalt uurida, kas Pelgulinnas ka sünnituslugu on võimalik saada, sest ausalt, ma ei mäleta sellest sünnitusest väga midagi. Tahtsin, et ta ruttu välja tuleks ja et temaga kõik korras oleks ja kõik. Väga perfektselt kõik küll ei läinud, sest sünnitus lõppes vaakumiga, kuid õnneks oli lapsega kõik korras.

Haiglas olime me kokku kolm päeva, sest Mammu võttis üsna palju oma niigi vähesest kaalust veel alla. Koju jõudes kaalus ta ainult 2.74 kg. No tõsine päkapikk. Ma ise olin sündides sama raske, kui ta mul nüüd 1,5 kuu vanuselt.

Äkki nüüd tänu blogile on mul lõpuks ometi motivatsiooni kõik pildid Marielist lõpuks ära organiseerida kuidagi, sest praegu on need mul pilla palla arvutis laiali ja kui midagi vaja, siis ei leia kunagi midagi üles.

Praegu sipleb see tegelane mu kõrval vankrikorvis, kus ta päeval oma iluunesid magab. “Magab”, sest magamine on ju nõrkadele. Palju vahvam on päevast päeva näidata, kui kõva hääl sellest väiksest suust välja võib tulla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Wääääääääää wäääääääääää wäääääääää. Suunurgad keritakse nii alla kui saab, tehakse pähe maailma kõige suurem solvumise nägu ja siis lastakse häälepaelad alla.

Mul on nüüd nii palju asju, mida meenutada ja tagantjärgi siia kirja panna. Lihtsalt, et endal kunagi hea meenutada oleks, sest ma muutusin rasedusega ikka meeletult hajameelseks. Näiteks just tund aega tagasi lubas üks tüdruk oma Avoni kraamile järgi tulla. Ja kui ta helistas, et kohal on, oli mul tunne, et misasja? Millal sa veel tulema pidid? Kes sa oled üldse? Täiesti meelest pühitud, et alles ma veel olin öelnud, et jaja muidugi tule, ma olen kodus küll 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s